Kas tulevikku on võimalik ennustada? Jah, kui prognoosid on teadmistepõhised ning samal ajal säilib paindlikkus kavandatu üle vaadata, kui tegelik elu kulgeb plaanitust erinevalt või pakub ootamatusi. Seetõttu algatas Vabariigi Valitsus 2018. aasta kevadel riigi pikaajalise arengustrateegia „Eesti 2035“ protsessi, et kaardistada Eesti ja maailma järgmiste aastate arenguvajadused ning mõtestada seda, kuhu tahame jõuda. Kahe aasta jooksul on toimunud sel teemal 25 seminari üle Eesti Kohtla-Järvelt Pärnuni, Kuressaarest Paideni. Samuti viidi eelmisel kevadel läbi arvamuskorje veebis ja raamatukogudes (kuigi Eesti on digiriik, ei saa unustada, et paljud inimesed eelistavad suhelda – ka riigiga – tehnoloogia poolt vahendamata). Arvamuskorjel osales ligi 14 000 inimest.
Kuigi strateegia on jõudmas Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu ette otsustamiseks, jätkuvad arutelud meie tuleviku üle ka edaspidi – sealhulgas Arvamusfestivalil „Eesti 2035“ arutelualal, kus peale Riigikantselei ja Rahandusministeeriumi, kes on „Eesti 2035“ protsessi vedanud, viivad arutelusid läbi ka Riigi Tugiteenuste Keskus, avaliku sektori innovatsioonitiim, Eesti Koostöö Kogu, Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituut ning Domus Dorpatensis. Teemadena käsitleme nii tervishoiusüsteemi tulevikku, vanemaealiste võimalusi tööturul, Ida-Virumaa eesseisvaid valikuid, aga ka noorte ja riigi suhet, ruumiplaneerimise valikukohti, digipööret ja eksperimenteerimist avalikus sektoris.
„Eesti 2035“ seab viis strateegilist sihti:
- Eestis elavad arukad, tegusad ja tervist hoidvad inimesed.
- Eesti ühiskond on hooliv, koostöömeelne ja avatud.
- Eesti majandus on tugev, uuendusmeelne ja vastutustundlik.
- Eestis on kõigi vajadusi arvestav, turvaline ja kvaliteetne elukeskkond.
- Eesti on uuendusmeelne, usaldusväärne ja inimesekeskne riik.
Sihtideni jõudmise aluseks on vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud demokraatlik ja turvaline riik, mis austab õigus- ja sotsiaalriigi põhimõtteid ning kus säilib ja areneb eesti keel, rahvus ja kultuur.
Sihtideni jõudmiseks on vaja aga arvestada Eesti arenguvajaduste ning üleilmsete suundumustega, mille kirjeldamisega – ikka uuringute põhjal ning inimestega (olgu nad siis vaba-, era- või avalikust sektorist) arutades „Eesti 2035“ koostamine algas. Kõik strateegia töödokumendid on huvilistele lugemiseks avaldatud (https://www.riigikantselei.ee/et/valitsuse-toetamine/strateegia-eesti-2035/materjalid), aga olgu siinkohal lühidalt välja toodud kolm teemat: rahvastik, inimeste tervis ja elukeskkond.
Eesti seisab silmitsi ühiskonna vananemisega seotud muutustega. 1990. aastatel ja hiljem sündinud väiksemaarvuliste põlvkondade pereloomeikka jõudmise tõttu jääb Eestis rahvastiku loomulik iive prognooside kohaselt 2035. aastani mõõdukalt negatiivseks. Kuigi eestlaste loomulik iive on viimased kaks aastat olnud positiivne (2019. aastal +348 inimest), on kogurahvastiku loomulik iive negatiivne (2019. aastal -1302 inimest). Eesti rahvaarvu muutus oleneb lähitulevikus paljuski sellest, milliseks kujuneb sisse- ja väljarände vahekord.
2035. aastaks on iga neljas Eesti elanik 65aastane või vanem ja samal ajal väheneb tööealiste arv ligi 100 000 inimese võrra. Rahvastiku vähenemisest ja vananemisest tingitud muutused mõjutavad enim Ida-Virumaad, Kagu- ja Kesk-Eestit ning keskustest kaugemaid piirkondi. See tähendab, et ka avalik sektor peab oma tööjõuressurssi targalt suunama ning tegema koostööd era- ja vabasektoriga, sest vajadus avalike teenuste järele ei vähene. Inimeste vajadustest lähtuvate lahenduste leidmine eeldab keskvalitsuse, kohaliku omavalitsuse üksuste ja kogukondade koostööd ja ulatuslikumat avalikkusega konsulteerimist, uuenduslike lahenduste ja tehnoloogiate eelistamist ning tõhusat teabevahetust asutuste (ja ettevõtete) vahel, tuginedes senisest enam reaalajas andmevahetusele ja võttes ulatuslikumalt kasutusele ava- ja suurandmeid.
Andmepõhine lähenemine on oluline ka tervishoiusüsteemis. Eestis on oodatava eluea (78,4 aastat) kasv Euroopa Liidu kiireim, kuid jääb keskmisele endiselt alla. Inimeste tervena elatud eluiga pole aga viimasel kümnel aastal pikenenud (54,2 aastat). Esineb nii suur sooline lõhe (mehed elavad 8,6 eluaastat vähem kui naised, sh tervena 2,8) kui ka piirkondlikud erinevused (Lõuna-Eestis ja Ida-Virumaal on tervena elatud eluiga ligi kümme aastat lühem võrreldes Põhja- ja Lääne-Eesti elanikega).
Ligi 53% tervisekaotusest on tingitud riskiteguritest või -käitumisest (2017. aastal). Igal aastal sureb meil endiselt palju inimesi alkoholi tarvitamisest põhjustatud haigustesse ning samuti narkootiliste ainete üledoosi tagajärjel. Eestis suureneb ülekaalulisus: üle poole Eesti rahvastikust on ülekaaluline, sh iga neljas 1. klassi õpilane. Oluline tegur tervisekaotuses on ka inimeste vaimse tervise olukord. Tõusuteel on meeleolu- ja ärevushäired ning enesetapud moodustavad ligi 27% vigastussurmadest. Seega on inimeste tervise parandamiseks ja nende tervena elatud eluea pikendamiseks vaja kujundada inimeste hoiakuid ja käitumist tervist ja elukeskkonda hoidvamaks.
Seda enam, et maailmas on iga kaheksas liik väljasuremise ohus. Punase raamatu koostamise käigus hinnatud 13 500 Eestis leiduvast liigist hinnati soodsaks vaid poolte seisund. Elurikkuse hävimisega kaob looduse suutlikkus pakkuda meile eluks vajalikke loodushüvesid (sh puhas vesi, õhk, toit ja loodusvarad). Mida rohkem on toimivaid ja elurikkaid ökosüsteeme, seda paremini suudame kohaneda kliimamuutustega.
Kuigi praeguseks on kasvuhoonegaaside koguheide Eestis võrreldes 1990. aastaga esialgsetel hinnangutel vähenenud 54%, on Eesti majandus siiski üks heitemahukam Euroopas – ühe SKP euro kohta on kaks korda rohkem kasvuhoonegaaside heidet kui ELis keskmiselt (2017. aastal). Samal ajal on Euroopa Liit seadnud eesmärgi jõuda 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni, mis mõjutab väga otseselt ka Eestil ees seisvaid valikuid. Kliimaneutraalsusele üleminek mõjutab sealse põlevkivitööstuse tõttu eriti Ida-Virumaad. Ettevõtluses tuleb suuremat rõhku panna keskkonnahoidlikele tehnoloogiatele ja ärimudelitele ning kohalike ressursside ja teisese toorme suuremale ja keskkonnahoidlikule väärindamisele.
Need arenguvajadused on meile ju ammu teada, võiks siinkohal hõisata ja küsida, milleks selliseid strateegiad üldse kirjutada. Ega dokument üksi ei lahendagi midagi, kui selles kokku lepitud põhimõtteid ei arvestata igapäevastes otsustes (nii avaliku, era- kui vabasektoris) ja mis veelgi olulisem: kui nende üle ei arutata. Nagu artikli alul sai öeldud: prognoosid ja soovid on head vahendid tulevikuks valmistumiseks, aga vaid siis, kui neid hoitakse pidevas dialoogis tegelikkusega. Seetõttu on ka Arvamusfestivalil „Eesti 2035“ aruteluala.