2020. aastal täiesti ootamatult kaela sadanud üleilmne kriis on toonud digitaalse kultuuri meie kõigi igapäevaelu keskmesse, laste e-õppest kodukontsertide ja digiraamatuteni. See võib meile meeldida või olla väsitav, aga juba praeguseks on selge, et koroonakriisist tulenev kultuuri digitaalne plahvatus ei möödu ilma meie käitumismustritesse sügavaid jälgi jätmata.

On hämmastav kokkusattumus, et 2020 on Eestis ka digikultuuri teema-aasta, mis valiti kultuuriministeeriumi poolt välja juba viis aastat tagasi. Just neil kahel põhjusel on tänavusel Arvamusfestivalil avatud Digikultuuriala. Räägime kahel päeval teema-aasta korraldajate Rahvusraamatukogu, Eesti Filmi Instituudi ja Muinsukaitseameti vedamisel just kõmatanud kõikehõlmava digitaalse pöörde esimestest õppetundidest ja pikaaegsetest mõjudest kultuurile.

Teemad, mida tahame puudutada, ulatuvad seinast seina:

  • Eesti ja Soome on rahvusvahelistes PISA testides viimastel aastatel nagu „Pisuhännas“ – kord Vestmann all ja Piibeleht peal ning siis jälle vastupidi. Eesti ja Soome on ka digitaalselt väga arenenud riigid. Kuidas tulid kahe naabermaa koolid, õpilased ja lapsevanemad võrdlevalt toime sunnitud e-õppega, selle üle arutlevad Soome ning Eesti haridus- ja koolijuhid.

  • Eesti artistid Cartoon ja Daniel Levi on oma laulule „On & On“ kogunud YouTube’is üle 350 miljoni vaataja. Seda on tõenäoliselt rohkem, kui on kuulatud kogu Eesti muusikat viimase viie aasta jooksul kokku, ometi ei teata Eestis sellest eduloost kuigi palju. Nutiseadmete revolutsioon on täielikult ümber kujundanud maailma muusikaäri. Kas Eesti muusikal on globaalsetes süvahoovustes ja dominantsetel platvormidel võimalik ellu jääda? Või peaksime seda nägema võimalusena saavutada rahvusvahelist edu nagu Cartoon ja Daniel Levi? Räägime sellest Eesti muusikatööstuse võtmetegijatega.

  • Eesti oli üldise kirjaoskuseni jõudmisel maailmas esirinnas. Tänapäeval liigub suur osa infost pildilisel kujul: fotode, videote, graafikute, aga ka deep fake, monteeritud võltsingute ja muus pahatahtlikus vormis. Kui kaugel oleme Eestis üldise pildilise kirjaoskuseni jõudmisel ajastul, mil tehisintellekt suudab mitte ainult genereerida teleuudiseid, vaid neid ka tehisdiktori poolt ette kanda? Teoreetilist arutelu aitab empiiriliste andmetega täiendada Telia, kes tutvustab oma kevadel läbi viidud Eesti laste nutiseadmete kasutusuuringut.

  • Digiraamatud tõotasid kõikjal maailmas autoritele ja kirjastajatele uut hingamist ning perspektiive. Loodetud läbimurre on Eestis aga senini toimumata – e-raamatute turuosa on väike ja seisab paigal, lugerite läbimüük väheneb. Kas eriolukorra topeltnelsonis hakkas elavnema ka see turg ja kellele see kasulik on, selle üle arutavad Eesti autorid ja digiraamatute kirjastajad.

  • Netflixist on saanud üks maailma suurimaid audiovisuaalse sisu tootjaid, kelle kandadel trügivad teised rahvusvahelised hiiud nagu Amazon ja Apple. Eesti silmapaaride ees ei käi enam võitlus kodumaiste telekanalite, vaid eestikeelsete saadete ja filmide ning rahvusvahelise sisutulva vahel, mis ähvardab meie omakeelse kultuuri jätta klassiõhtul nurgas istuvaks introverdiks, keda tantsule ei paluta. Kuidas on õnnestunud sellele vastu seista eriolukorra ajal avanenud ERRi uuel voogedastuskanalil Jupiter ja mis on plaanid edasiseks, selle telgitaguseid avavad Jupiteri loojad.

  • Berni Konventsiooniga 1886. aastal paika pandud autoriõiguste aluspõhimõtted kehtivad siiani, kuid formaalsed regulatsioonid on täna selgelt jalgu jäänud maailmale, kus teoste levikut digikanalites on keeruline, kui mitte võimatu täpselt jälgida. 2021. aasta suveks tuleb Eestil oma seadustesse kohandada Euroopa Liidu autoriõiguste direktiiv, mis jätab üksjagu valikuid just meile endile. Kuidas ja mis suunas on plaanis neid kasutada, sellest räägivad justiitsministeeriumi ja Eesti Autorite Ühingu esindajad, autorite vaadet avab tuntud muusik Maarja Nuut.

  • Eriolukord ja e-õpe tõid kõigisse koolilastega kodudesse omal nahal tunnetatud teadmise, et digitaalne õpe ei ole hobi, luksus või alternatiiv, vaid tuleviku hariduse lahutamatu ja keskne osa. Kuidas aga õpetatakse Eesti koolides digitaalset loovust, kui üldse? Kas meie järeltulevad põlved on määratud passiivseteks tarbijateks või suudavad ise luua digiseadmetega originaalset sisu ja mõjutada üldist inforuumi? Teeme esimesi kokkuvõtteid.

  • Eestlased käivad kõigist eurooplastest kõige rohkem muuseumites, meie muuseumitesse on jõuliselt investeeritud ja need on maailmatasemel. Mis on aga muuseumide roll praegusel ajal ning mis suunas nad arenevad pärast maailma tabanud pandeemiat? Kas eriolukord andis vastuse küsimusele, millele on pikalt vastust otsitud – millised muuseumite digiteenused Eesti muuseumirahvale ikkagi meeldivad? Või eelistame hoopis tavakülastust digitaalsele? Sel teemal arutlevad muuseumijuhid ning Muinsuskaitseameti ja majandusministeeriumi esindajad.

Kõik Arvamusfestivali Digikultuuriala arutelud salvestatakse ja neile on võimalik kaasa elada kas kohapeal, otseülekannetena veebis või ka järelvaatamises. Teeme koos kultuurist Eesti uue e-duloo!

Martin Aadamsoo, digikultuuri teema-aasta projektijuht