Kui näiteks inimese jäetud keskkonna jalajälge võib olla üpriski lihtne hoomata ja mõõta, siis digitaalne jalajälg ei pruugi olla nii üheselt arusaadav: kuidas see tekib? kas ma saan selle suurust mõjutada? kellel on õigus mu jalajälje sisu kasutada? kas me peaksime olema ohtudest teadlikumad? Nendel teemadel arutleti teise festivalipäeva pärastlõunal VUNKi innovatsioonialal.

Arutelu teemal “Digitaalne jalajälg ja privaatsus”. Foto: Johan-Paul Hion.

 

Digikeskonnas tekib jalajälg põhimõtteliselt iga kord, kui kasutad internetti. Andmekaitse inspektsiooni juhi Viljar Peepi sõnul ei ole aga probleem mitte digitaalse jalajälje olemasolu, vaid et mida eri osapooled selle jalajäljega peale hakkavad, milliseid teenuseid selle peale ehitavad. „Näiteks Google’i teenuste (gmail, translator, maps jt) kasutamine jätab minust eri infokilde. Aga milliste andmete põhjal loob Google mulle profiili ja hakkab saatma reklaame?“ Reklaamispetsialist Olav Osolin nõustus: „Igasugune netikülastus jätab jälje ja inimesed peavad sellega arvestama.“

Peep tõi välja, et meie andmetel võib olla kolm omanikku: „Esiteks riik, kes kogub meie kohta andmeid seaduste raamides, näiteks maksuamet tuludeklaratsiooni käigus. Teiseks ärisektor, kellega me oleme sõlminud lepingu: sa soovid kasutada nende teenuseid ning vastutasuks võib ettevõte kasutada su andmeid. Kolmandaks – ja see on kõige „vastikum“ dimensioon – on kaasinimesed. Neilt on kõige raskem midagi nõuda või nende tegevust kontrollida.“ Kõik panelistid olid nõus, et noored inimesed annavad üldjuhul oma andmeid eri osapooltele kergekäelisemalt. Nad on harjunud saama netiteenuseid tasuta ning vastutasuks oma andmete andmine ei ole nende jaoks probleem.

Arutlejad lasid mõttel lennata, et kui kaugele võivad isiklikel andmetel põhinevad teenused areneda, näiteks kehaandurid, mis mõõdavad tervisenäitajaid ja soovitavad selle põhjal söögikohti. Osolin rõhutas, et tehnilisi ja innovaatilisi arenguid ja võimalusi on tegelikult väga palju, kuid nende kasutamine on kinni ühes asjas: kas inimesed viitsivad ja tahavad seda teenust kasutada? „Tarbijad saavad seega tegelikult oma otsustega neid muudatusi väga palju mõjutada,“ sõnas ta.

Eestis ei räägita väga andmete kasutamisega seotud ohtudest, kuna meil ei ole olnud selliseid suuri andmelekkeid nagu kasvõi viimasel ajal välisriikides. Peepi sõnul on meie turg väike, mistõttu ei ole häkkerite huvi äriettevõtte omanduses olevate andmete vastu eriti suur. RIA analüütik Anto Veldre tõi veel lisaks välja riigi loodud x-tee, mille turvalisus on sammu võrra ees välismaailma omast. Samuti on eestimaalastel võimalik vaadata, kes on nende andmeid vaadanud, mis loob usaldust.

Puudutati ka eetilisi konflikte. Näiteks võivad masinad koguda meie kohta nii palju teavet, et soovivad hakata tegema meie asemel ka eetilisi eluvalikuid, mis aga võivad erineda meie inimlikest instinktidest ja isiklikest eelistustest. Kas me peaksime mugavuse hinnaga masinatele sellise õiguse andma?

Leave a comment