Narva festivali lõpetas inspireeriv arutelu “Eesti tuleviku lugu otsimas”. Sel puhul ei juhtinud vestlust eeskõnelejad, vaid moodustati arutelugrupid, mille ülesandeks oli leida Eesti tuleviku lugu.
Läbi küsimuste nagu “Mis teeb mulle Eestis rõõmu?” ning “Mida võtaksin kaasa minevikust, et näha seda tulevikus?” sündisid kas üksikud või grupilood, mis iseloomustavad arutelust osa võtnud inimeste nägemust tuleviku Eestist.
Ühe festivalil osalenute ühisloominguna sündinud loo avaldame ka siin:
Minu Eesti aastal 2040
Meil on selja taga palju aastaid seda oma Eestit. Neid aastaid tuleb kindlasti veel. Kuid see, milliseks need aastad kujunevad, on ikka veel meie endi teha.
Mina olen nõus Eesti tulevikule kaasa aitama. Mina tahan unistada. Minul on üks ilus ettekujutus sellest, milline võiks see minu tulevik Eestimaal olla. Minul on päev aastast 2040.
Ma teen oma silmad hommikupäikeses lahti. Ma olen vaba. Minu enda kujundada on järgnev päev. Ma võin kiita takka, rõkata rõõmust, kurjustada, maha laita – need on minu valikud.
Mul on minu sõbrad. Nad elavad minu südames. Aga nad on ka minu taskus telefonis, laual arvutis, rahakotis ID-kaardil. Ma olen üks suur E. On nii hea, et kõik on nii lihtne. Lihtne on hea. Lihtsusel ei tasu ennast eksitada lasta. Vaat’ et iga päev muutub midagi. Neid muutusi ma ei karda. Need arendavad mind ja mu riiki.
Jah, mul on valikuid mõelda. Mul on ka valikud teha. Ma tantsin flamenkot, õpin kreeka, hiina ja sango keelt. Ma käin kokakoolis ja õpin tšellot. Homme oli plaan programmeerimist lähemalt uurima minna.
Võimalused on minul. Võimalused on mu lastel. Nende kool on suurepärane. Lapsi on seal koolis maalt ja linnast. Mu laps on õnnelik. Ta elu on mitmekesine. Tal on sõpru, erinevaid sõpru. Mu laps oskab mitmeid keeli. Aga on üks keel, mida ta lisaks teadmisele ka tunneb – meie oma keel, eesti keel.
Ma elan linnas. Minu esiemad seda linna ei tunne. Minu linnas on õhk puhas. Õhk on puhas, tänavad on puhtad, minu meel on ka tänu selle puhas. Roheline on siin. Mul on omad peenrad. Jah, täitsa linnas. Sõpradel on ka.
Ikka veel tõmban päikese tõusuga masti Eesti lipu. Isegi kui seda lippu käepärast poleks, tõuseks see iga päev mu südames. Mul on mu riik, mu rahvas, mu teadus, kultuur. Laulu- ja tantsupidu tuleb ju suvel, kes enam teab, mitmes see on. Aga päris mitmes. Sellest ma ei väsi.
Tantsida täna omi tantse, laulda omi laule, rääkida oma keelt, hoida oma riiki ja kaitsta lähedasi – see on minu päev tuleviku Eestis.
Loo autorid on Inga Jaagus, Liina Kalamees, Jan Poznahirko, Indrek Rikka, Mariann Rikka, Birgit Rootsi, Maiu Uus.