15. augusti praktiliseim varustus olid vihmakeebid, mis oleksid peaaegu koju jäänud. Endist kolleegi ja fantastilist koolitusguru Lia Ratnikut kohtumispaigas auto peale võttes ja pottsinist taevast piieldes, kust muuhulgas üht-koma teist autoaknale pritsis, arvasin, et sellise vahelduv-pilvisus-päike-hoovihm ilmaga võiks Paide lossimägedes keepidest abi olla.
Tõsi, oli. Eriti kasulikuks osutusid keebid kuulates Arvamusfestivali ühel 29-st lavast – Vabakonna laval – arutelu demokraatiast ja vabakondlusest, kus osales ka ühiskonnateadlane Marju Lauristin, keda paljud mäletavad tema poliitikukarjääri ajast Eesti taasiseseisvumise alul ja järel. Seisime, kuulasime ja imetlesime, kuidas professor Lauristin, kelle intellektuaalsesse arsenali kuuluvad peale kuulipildujate ja dünamiidi ka kõrgtehnoloogilised relvad, kohaldas ennast ülejäänud diskussioonis osalejatega – Eestis tuntud aktivistid-poliitikud-mõtlejad – Peeter Vihma, Märt Põder ja Gea Kangilaski.
Seda, millega lõppes diskussioon inimeste vabatahtlikust koondumisest ühise eesmärgi nimel või seda takistavatest teguritest Eesti ühiskonnas, ei jõudnud me kahjuks ajanappusel ära oodata. Küll aga veetsime hubase pooltunni koos teiste kuulajate ja esinejatega pisikese lavakese varikatuse all, sest hoovihma kallas ja vestluse moderaator, Avatud Eesti Fondi juht Mall Hellam tabas kiiresti, et lihtsam on inimesed varju alla kutsuda, kui neil lasta platsilt varju alla kaduda. Tore oli seal lähestikku õlg-õla kõrval seista ja festivali mõte – kaotada barjäärid kuulajate ja esinejate vahel ning tekitada “meie”-tunde – sai kohe intiimsema tähenduse.
Arvamusfestival sai alguse Almedalenilt
Arvamusfestival Paides sai eelmisel aastal alguse minu hea endise kolleegi ja juhi Kristi Liiva initsiatiivikusest. Kui tavalisel inimesel on ka mitu asja korraga tules ja teoksil, siis Kristil on neid mitukümmend. Sest ta lihtsalt jõuab nii palju.
Tegelikult sai festivali idee alguse muidugi juba oluliselt varem. Kristi osales Gotlandil Almedalenil 2010. aastal ja sai sealsest õhustikust ja diskussioonidest vabas õhus nii palju inspiratsiooni, et otsustas tänu Rootsi endisele peaministrile Olof Palmele alguse saanud traditsiooni Eestisse importida. Jah, Palme 46 aastat tagasi Visbys peetud kõned viisid 1982. aasta suvel lõpuks nii kaugele, et korraldati ametlikult esimene Almedaleni Nädal ja 20 aastaga on sellest kasvanud Rootsi üks mõjukamaid poliitilisi ja ühiskondlikke mõttefoorumeid.
Minu jaoks sümboliseerib Almedalen midagi, mis Rootsis on selgelt kõrgemale tasemele välja arenenud kui Eestis – oskust pidada dialoogi, mitte monoloogi (ka oma publikuga, oskust diskuteerida ja kaasata, oskust ära kuulata, oskust aktsepteerida arvamuste paljusust. Ja mis kõige tähtsam – oskust kogu selles arvamuste- ja mõteterägastikus edukalt koostööd teha. Tõepoolest – alles Rootsis elades olen aru saanud, et debati mõte pole oma vastane põrmustada, vaid arendada vestlust selliselt, et nokauti löömine õnnestub ära hoida.
Ka opositsiooni ja koalitsiooni koostöös, mille osas on jällegi Rootsil selgelt ette näidata suurem koostöövalmidus. Debati lõpus surutakse Rootsis kätt ja leitakse see ühisosa, mille pealt edasi minna. Eestis jäädakse debati lõpus pigem eriarvamusele, halvimal juhul minnakse tülli ja hakatakse muda loopima. Aga millal on selja pööramine ja “ära tegemine” viinud millegi kasuliku loomisele? Millegi, millest sünnib ka nende heaolu, kes Eesti kasinaid ressursse ei halda, vaid kel otsustajate armust ainult
tarbida lubatakse?
Festivalil osales üle 4000 inimese enam kui 160 arutelul
On suurepärane, et üks tarmukas naine on suutunud kahe aastaga püsti panna Eesti Arvamusfestivali, mis aitab neid puudulikke oskusi diskussioonivaeses ühiskonnas kultiveerida. Kuna tegemist on tulemusele orienteeritud inimesega, siis on Kristi saavutanud juba teisel aastal festivaliga selle, millest ta ehk isegi ei julgenud eelmisel aastal unistada – sel aastal käis kohal enam kui 4000 inimest, kahe päeva jooksul peeti enam kui 160 arutelu ligi 400 osalejaga ja programmi jagus üle 30-le alale. Ja meedia oli esinejate targutusi ja mõttelõngu tulvil, Arvamusfestivali mahtus nii telesse, internetti kui lehte. Jalutasime festivalialal ringi ja nautisime täiel rinnal publikut. Ei ühtegi jalad-harkis kõnnakul ja õlletops käes ringi räuskavat järelpohmellis lällajat. Selle asemel nägin tohutult ärksaid inimesi, ka erinevate meediaväljaannete esindajaid, kes seal hulgaliselt kohal olid ja saateid oma lugejatele-vaatajatele pritsisid.
Idee algataja sai palju kiita ja kohaliku ärilehe Äripäeva tegijaks: “Kristi Liiva võib üle 4000 inimese Paide Vallimäele meelitamise üle uhke olla. Festival on leidnud oma kindla koha avalikus elus ja toimub ka järgmisel aastal,” kirjutas Eesti ärielu häälekandja. Väike vihm ei seganud kedagi, andis hoopis elule vürtsi juurde ja ilmestas seda, mida festivalil suurtes kogustes kogeda sai – sama vahelduv kui oli ilm, olid ka arvamused, mida erinevatelt lavadelt ja nende ümbrusest maha hõigati.
Hästi korraldatud üritus kvaliteetse programmiga
Orulaval Arvamusfestivali avavestlusel, milles osalesid endised peaministrid Andres Tarand, Siim Kallas ja Juhan Parts ja kus teemaks oli “mida me teeksime täna teisiti“, ei maininud Siim Kallas kordagi VEB Fondi ja 32 miljonit USA dollarit (kõige olulisemate sündmuste keerises ei olnud ta ju ka peaminister, vaid “kõigest” Eesti Panga president ja hiljem rahandusminister). Kuigi tänasel päeval on see jätkuvalt aktuaalne müsteerium, mis saadab teda kleepuva varjuna, kuhu iganes ta ei ilmuks ja mis iganes teemal ta ka sõna ei võtaks.
Kokkuvõttes. Kolm korda hurraa Arvamusfestivale! Tore ja hästi korraldatud üritus. Soovitan soojalt. Nähes koos nii palju
toredaid inimesi, kellele Eesti olevik ja tulevik korda läheb, tuleb usk ausama ja sirgjoonelisema elu võimalikkusest Eesti Vabariigi poliitilises mädasoos jälle tagasi. Paljud Arvamusfestivali teemad olid kavas ära toodud küsimustena. Usun, et tegelikult ei olnud oluline niivõrd vastuse saamine kohapeal, vaid diskussiooni käivitamine, mis kunagi hiljem võib-olla viib
vastusteni. Arvamusfestival annab selle teekonna sujuvamaks muutmisele kindlasti oma panuse.
Kristi võib täel rinnal uhkust tunda – võib-olla just tema leiutas (Rootsi ja Palme abiga) Eesti Nokia. Kunagi saab ka see küsimus vastuse…
Eesti Päevaleht, 03.09.14
“Kas Arvamusfestivalist võiks kunagi saada Eesti Nokia?”, autor Kairi Ilison