Mis on vene kool Eestis? Kas see on Eesti haridus vene keeles või vene haridus Eestis? Mis on õpilaste jaoks tulevikule mõeldes kõige kasulikum?
Neile ja veel paljudele teistele haridust puudutavatele küsimustele proovisid Narvas toimunud [eel]arvamusfestivalil vastust leida Eduard Odinets, Irene Käosaar, Kristina Kallas, Triin Ulla ja Sergei Seredenko. Arutelu juhtis Aet Kiisla.
Lühikesele küsimusele „Mis on vene kool Eestis“ järgnes hingest tulev avalik arutelu, mille käigus said sõna paljud erinevad arutelus osalejad. Omi mõtteid sel olulisel teemal olid jagama tulnud mitmed õpetajad ning õpilased eesti ja vene koolidest.
Kui sageli öeldakse, et „arvamusi jagus seinast seina“, siis antud arutelu puhul oli arvamusi küll palju, kuid need klappisid omavahel ja lõid justkui ühe suure avaliku arvamuse. Vestluse käigus tuli välja, et kool peaks olema lihtsalt kool. Ei ole vaja eraldi vene kooli ega eesti kooli, vaja on kohta, kus õpilastel oleks piisavalt võimalusi valida ning saada parim haridus. Eduard Odinets ütles, et pole oluline, mis keeles õpitakse. Pigem tuleks esmalt paika panna tulemus, milleni hariduses püüeldakse ning seejärel pole vahet, kuidas selle tulemuseni jõutakse – peaasi, et jõutakse.
Jaguneti väiksematesse gruppidesse, kus vaadati tulevikku, pakkudes visioone, milline võiks olla vene kool Eestis tulevikus. Mõtteid ja ettepanekuid oli mitmeid – luua rohkem suuri kvaliteetseid ühisgümnaasiume; koolitada vene õpetajaid nii, et nad oleksid kompetentsed eestikeelset haridust pakkuma; anda eesti ja vene lastele võimalus tasuta eelkooli raames üheskoos mängida ja õppida ning koondada erineva emakeelega õpilased mitte ainult ühte koolimajja, vaid ka ühte klassi.
Arutelu lõppedes jäi kõlama üks kandev mõte – mõelda tuleb eelkõige lastele, neile peab andma võimaluse valida. Nii publik kui ka eeskõnelejad avaldasid lootust, et nende valikuvõimaluste pakkumisteni tulevikus ka jõutakse.