Lõppenud kevad oli kahtlemata eriline. Mõne nädalaga saime kõik ekspertideks. Olime viroloogid, matemaatiliste mudelite spetsialistid ning piirangumeetmete eksperdid. Terminid nagu exponential growth, COVID-19 pandemic ja global lockdown ei ole enam kellelegi võõrad.
Infokorratus ei ole kaugeltki uus ja viirusepuhanguga kaasnenud nähtus. Kindlasti olid paljud eestlased olid juba enne kevadet infokorratuse ilmingutega tuttavad. Kui teaduslik termin “infohäired” võis mõnele veel võõras olla, siis väljendit fake news teadsime kõik. Valearusaamad lapikust maast ja paljust muust levisid sotsiaalmeedias ja mujal ka enne kriisi. Olime teadlikud ka tahtlikust valeinfo kasutamisest mõjutusvahendina, mida tegid erinevad riiklikud jõud.
Möödunud kevad oli meie inforuumis korratuse tekkimiseks eriti soodne aeg. Kriisi ajal isolatsioonis olime mõistetavalt ärevad, väsinud ja tüdinud. Tahtsime õue tagasi minna ja endise elu juurde naasta, kartsime enda ja lähedaste tervise pärast. Sellisel stressiperioodil oli ka meie ühine tähenduste ruum suurema surve all kui tavaliselt. Ühelt küljelt levis palju kuulujutte ja me ise polnud nii valvsad teri sõkaldest eemaldama, teisalt oli pingeline olukord hea võimalus neile, kes seda teadlikult ära kasutada soovisid.
Vaatame mälu värskenduseks kolme müüti, mis kevadel ringlesid:
- Tallinn pannakse lukku. 16. märtsi hommikupoolikul levis kulutulena teade, et Tallinna piirkond suletakse. Teetõkkeid hakkavad valvama kaitseväelased ja poodides lõpetatakse alkoholi müük.
- Paljud koroonatestid pole täpsed, õnneks on aga olemas lihtne meetod, kuidas ennast ise koduste vahenditega testida saab. Tuleb vaid 10 sekundit hinge kinni hoida. Kui seda köhimata teha õnnestub, oledki terve.
- Viirust võib õnnestuda ravida desovahendeid süstides. Sellel Ühendriikide presidendi mõttel pikemalt ei peatukski.
Nüüdseks on selge, et ükski neist kolmest tõeks ei osutunud, kuigi kriisi keerises selles kindel olla ei saanud. Mõni tundus isegi päris mõistlik või kasulik, eriti kui südames oli lootus, et lahendused leitakse ja kriis kiiresti mööda läheb. Mõni teine aga võinuks endaga kaasa tuua väga ohtlikke tagajärgi.
Mida siis selliste müütidega peale hakata?
Ei maksa loota, et järgmise kriisi puhkedes sarnased kuulujutud, teooriad ja valeinfo killud levima ei hakka. Ehk saame aga pisut paremini valmis olla? Kui mõistame seda, kuidas infokorratus levib (nii me endi, kui teiste kaudu), oskame seda paremini ära tunda ja takistada.
Mida väärinfo leviku tõkestamiseks teha saame? Siin võib mõelda kahel suunal. Esitesk – mida saame kõik teha isiklikul tasandil? Kuidas oma mõtteid-tegusid suunata nii, et oleksime punkt, kus väärinfo levik sumbub, mitte ei võimendu? Teiseks peame koos küsima, mida saame teha riigi ja ühiskonnana. Kuidas saame infokorratuse vastu võidelda seadusandluse tasandil? Aga ühiste hoiakute kaudu?
Hirmul on suured silmad ja kui sõber teatab, et Tallinn varsti suletakse, siis on himu teda uskuda, eriti kui tegemist on lähedase ja usaldusväärse allikaga. Eriti, kui sarnaseid teateid tuleb palju ja tunned end vastuvoolu ujumas – keegi ei taha ju olla üksik pessimist, kui grupp teisiti arvab. Kui kindel sellises teates aga olla saab? Millised on sinu allika allikad? Allikakriitilisus on üks, millega kõik infokorratuse levikut takistada saame. Kas info tuleb ajakirjanduslikele standarditele vastavalt koostatud peavoolumeedia väljaandest või tundmatu isiku sotsiaalmeedia postitusest? Kas peaks ühele rohkem kaalu asetama, kui teisele?
Peale selle, et analüüsida seda, kust meieni jõudnud info pärit on, tasub mõelda ka sellele, mida ise levitame. Vastutame ju kõik selle eest, mida edasi jagame. Ka lihtsal infokillu edasi jagamisel võib olla tõsine hind. Oli neidki, kes pärast desovahendite süstimist või manustamist haiglasse jõudsid. Täiskasvanuid võib ju rumalaks pidada, aga lapsi?
Kui näed sõpra jagamas midagi, mis tundub kahtlane või alusetu – sekku! Rakendame inforuumi-naabrivalvet. Kuigi valeinfo kummutamine võib tunduda lootusetu võitlusena, on siiski igast sammust abi.
Tasub säilitada kainet meelt. Lisaks allikate pädevuse hindamisele tasub mõelda sellele, kas teadlikult vastu astuda kriisiaegsele aja kiirenemisele. Eriti pingelises olukorras (kus paljud meist sotsiaalmeedias rohkem aega veedavad), levib väärinfo tohutu kiirusega. Neil, kes selle ümber lükkamise eest seisavad, on raske valede tormiga sammu pidada ja selleks ajaks, kui valefaktid kummutatakse, on kahju juba tehtud. Kas maksab igale ärevust tekitavale infokillule kohe reageerida? Ehk tasuks jälgida Ilmar Raagi, kes soovitas kriisi ajal vaid korra päevas uudiseid vaadata. Vast säästab nii tõesti rohkem vaimu.
Mida saame isikliku kaine meele säilitamise kõrval teha koos, riigina?
Kas karistame neid, kes valeinfot levitavad? Kas võtame vastutusele sotsiaalmeediaplatvormid, kelle pakutud küberruumis infokorratus vohab? Või peaksime hoopis panustama meediaõpetusse, et järgmised põlvkonnad infokorratusega paremini toime tuleksid kui meie?
Infokorratuse ümber keerleb terve pilv küsimusi, ning neid tekib aina juurde. Tule ja aita vastuseid leida koos teadlaste, ajakirjanike, kommunikatsioonispetsialistide, riigi esindajate ja teiste oma ala ekspertidega Infokorratuse alal.
https://www.facebook.com/events/198442761609598/