Mõtle palun hetkeks oma kooliajale. Mis tegi sinu koolitee heaks, mõnusaks, mis pani tahtma kooli minna? Kas ka sinu nimekirjas on suhted (sõprade, pinginaabri, õpetajatega, koolikaaslastega), küsib Arvamusfestivali Haridus 2.0 arutelu kuulamas käinud Anneli Rääbis.
Kui laps läheb kooli, läheb ta saama eduelamust kahes valdkonnas: hariduslik ja sotsiaalne. Lapsevanemate ja õpetajate jaoks näib olulisem olevat esimene. Lapse enda jaoks on tihti olulisem aga just teine – halvad hinded pole võrreldavadki kiusamise ohvristaatuse või üksildusega. Ebaedu sotsiaalses sfääris mõjutab tugevalt ka õpiedukust. Nii jõudsime arutelus „Igasse kooli ÕNNEalajuhataja“ ikka ja taas suhete juurde. Peamiselt oli fookuses koolikiusamine.
Lapsed tahavad kooli minna. Lasteaialastele on see oluline prestiiži küsimus, kool on aste kõrgemal kui lasteaed. Küsimus on hoopis, kui kaua nad koolis tahavad käia. Laste heaolu uuringust tuleb välja, et 6. klassi õpilaste koolis käimise tahe on neli korda väiksem kui 2. klassi õpilaste oma. Mis nende aastate jooksul juhtub?
Kõigepealt tasub küsida, mis on kooli eesmärk. Õpetada, kuidas olla elukunstnik, kuidas navigeerida ja valida paljude võimaluste vahel, õpetada suhtlemist? Kõik inimesed ju suhtlevad omavahel, seega on nad suhtlemisoskuse omal käel üles korjanud. Samas ei küsi me, kas koolis peaks õpetama lugemist, kuigi leidub lapsi, kes on sellegi oskuse justkui iseenesest üles korjanud.
Kiusamise tagajärjed on rängad. Õnnetunde vähenemine on siinjuures üks väheolulisematest võrreldes näiteks vähenenud õpi- ja töövõime, kuritegevuse ja raskete vaimsete häiretega. Mõju on ka kõrvalseisjatele – kas me tõesti tahame, et ühiskonnas juurduks arusaam, et väärkohtlemine on aktsepteeritav?
Kui arutelu anti osalejate kanda ja paluti mõelda, kuidas saaks koolirõõmuga seotud probleeme lahendada, olid paljud pakutud ideed seotud õpetajate ja õpetamise meetoditega. Tugigrupid, õpetajate mentorid, pädevad psühholoogid, toetavad kolleegisuhted, diferentseeritud õpe, õppimise tähenduslikkus, lapsevanemate kaasamine, õpetajatöö väärtustamine ühiskonnas. See, mis toimub õpetajatega ja õpetajate vahel, toimub tihti ka õpilastega. Seega tasub senisest veel enam tähelepanu pöörata pedagoogidele, sest just nemad puutuvad õpilastega kõige rohkem kokku, neil on võimalusi märgata probleeme ning õpetada seda, millest kogu koolirõõm alguse saab – suhtlemist.
Kokkuvõttes jõudsid spetsialistid manitsuseni, mida võiks laiendada ka väljaspoole kooli ja koolikiusamist. Koolides on probleemide lahendamiseks tehtud juba palju ära, samas mõnikord toimitakse kõhutunde järgi, mis alati ei vii soovitud tulemuseni. Kasulik oleks vahepeal vaadata ka uuringutest, mida tasub teha ja mida mitte. Oluline on teadmispõhine, läbimõeldud ja süsteemne tegevus. Süstemaatiline tegutsemine peaks olema igas koolis juurutatud, koolivälised programmid peaksid tulema appi siis, kui ise enam ei oska või ei jõua. Samuti ei tohiks me häbeneda abi küsida, vaid aeg-ajalt spetsialistiga, nt terapeudiga konsulteerimine peaks olema normaalne ja lausa populaarne.
Kuigi arutelus keskenduti palju koolikiusamisele ning vaadati sellele otsa erinevate nurkade alt ja läbi erinevate osapoolte silmade, oli minu mõtetes ikka ja jälle see küsimus: kui kaotaksime koolis kiusamise ja tõrjutuse, kas oleksid siis kõik õpilased õnnelikud ja tahaksid kuni oma haridustee lõpuni hea meelega koolis käia? Või on midagi veel, mida saame koolirõõmu suurendamiseks teha? Kui igasse kooli jõuaks õnnealajuhtaja, mis oleksid tema töö eesmärgid ja peamised ülesanded?
—
Arvamusfestival 2018, R, 10. augustil kell 18-19.30 @Haridus 2.0
“Igasse kooli oma ÕNNEalajuhataja”
Osalesid Liisa Ringo (Avatud Kool), Helen Voogla (Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine), Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool), Kristiina Treial (KiVa), Katri Lamesoo (Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus), Mihkel Rebane (HTM), Marit Kannelmäe-Geerts (SA Archimedes Noorteagentuur / programm “Hooliv klass”).
Arutelu juhtisid Daniel Soomer ja Anna-Kaisa Oidermaa (Peaasi.ee)
Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anu Martinson