Teeme algust Arvamusfestival 2018 arutelude järelkajaga. Festivali ajal oli arutelusid jälgimas kümmekond festivali vabatahtlikku kirjutajat, kes kuuldud ning ka oma mõtteid siin teiega jagavad. Otsa teeb lahti Juhani Jaeger, kes pani kirja, mis talle kõrvu jäi Eesti usu ala arutelult “Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”
Alustasin enda Arvamusfestival 2018 programmi Eesti usu alal intrigeeriva paneeliga “kõrberahva usu” sobilikkusest “metsarahvale”. Paneeli korraldaja Eesti Kirikute Nõukogu kokku kutsutud kümneliikmeline seltskond hõlmas maausuliste, õigeusklike, luterlaste, islami kogukonna, reaal-, sotsiaal- ja humanitaarteadlaste ning skeptikute-ateistide esindajaid.
Kirju seltskonna avasõnavõtte looritas väike pinge. Nii mõnigi iseenesest tabav iroonianoot pääsenuks rohkem mõjule pool tunnikest hiljem, kui vestluspartnerite vaheline tunnetus oli paranenud, näiteks kristlaste pihta suunatud “ma ei lähe hiide valgete kummikutega” (et pühalikkust rõhutada – J. J.). Üldiselt iseloomustas paneliste vastastikune austus. Kui anonüümsed netihuligaanid – sõltumata taustast – ei säästa usuküsimuses sütt ega sülge, siis päris inimesed päris vestlusringis suhtuvad üksteisesse nagu inimene inimesesse ikka.
Kellest sõltub kohanemine?
Malemäng, mille põhieesmärk on tutvustada enda arvamust ja ennetada vastaspoole argumente, oli keskustelu osaks selgi korral. Pikemalt neil keerutustel siinkohal ei peatu. See kõik kuulub mängu juurde ja ka argumendid on huvilisele teada või kättesaadavad.
Eesti moslemi kogukonna esindaja Kristi Ockba sedastas religiooni kohanemisvõime ühiskonnas läbi üksikisiku kohanemisvõime: “Iga inimene, kes usub, peab otsustama, kas ja kuidas ta kohaneb keskkonnaga, kus ta on. Religiooni kohanemisvõime seisneb inimeste kohanemisvõimes.” Nõustun sellise käsitlusega kahel käel ja mõtlen samas arvamusliidrite, antud kontekstis usujuhtide mõjule ja vastutusele. Kuivõrd veenavad nad oma “karja” järgima vastavale ühiskonnale omaseid hoiakuid? Kogukonnasisest oma usu ja kombestiku järgimist see ju ei sega. Kahjuks leiab nii erinevate religioonide ajaloost kui ka tänase Euroopa moslemikogukondadest näiteid usujuhtide jäikusest seal, kui inimesed ise oleks valmis kohanema.
“Me kõik oleme hariduse usku”
Kui tundsin paneeli käigus millestki puudust, siis vahest ehk eestlaste usklikkuse vaagimisest igapäevaste valikute näitel. Võimalust diskussiooni elavdamiseks eluhoiakute põhiselt andnuks Avo Üpruse tõdemus: “Kes ei hakka probleeme lahendama, on osa probleemist. Kas teda juhib teadus või usk, ei oma mingit tähtsust.”
Paneeli viimases kolmandikus tõusis jutuks inimeste religioosne haritus. Teema avas Maavalla koja juhatuse liige Andres Heinapuu: “Me ei saa üksteisest lugu pidada, kui me üksteise lugu ei tea. Vaja on suuremat usulist sallivust ja uudishimu.“ Kuna teemapüstitus köitis silmnähtavalt kogu arutelugruppi, võtsin nõuks haarata mikrofoni ja küsida otse, kas kõik panelistid leiavad, et inimeste religioosne haritus vajab parandamist, või vaidleb keegi ka vastu? Vastuväiteid ei leidunud, seevastu kõlas lavalt deklaratsioon: “Me kõik oleme hariduse usku.”
———
Arvamusfestival 2018, R 10.08 kl 12.00-13.30
“Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”
Osalesid Madis Iganõmm, Andres Heinapuu, Tauri Tölpt, Marju Kõivupuu, Kuldar Taveter, Urmas Viilma, Martin Vällik, Avo Üprus, Kristi Ockba, Lea Altnurme.
Arutelu juhtis Jaanus Kangur.
Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!
Fotod: Arvamusfestivali vabatahtlik Joonas Kaljulaid