Arengukoostöö Ümarlaua kogemust ja emotsiooni Arvamusfetivalil arutelu korraldamisest jagab Katrin Pärgmäe:
Arvamusfestivali diskussioonide ülesehitus on enamasti sarnane: kaks kuni viis inimest arutlevad, teised kuulavad. Kui on huvitav, küsitakse küsimusi. Kui on vähem huvitav, püütakse viisakalt järgmisele alale nihkuda. Arengukoostöö Ümarlaud otsustas sel aastal läheneda teisiti: korraldada arutelu asemel viktoriinilaadse mängu. Sellise, mis aktiveerib nii vaimselt, emotsionaalselt kui ka füüsiliselt.
Rootsi statistikaguru Hans Rosling tegi mõni aeg tagasi katse, küsides inimestelt viimase 30 aasta jooksul maailmas toimunud suurte muutuste kohta. Kas äärmuslik vaesus on vähenenud või suurenenud? Kui suur osa maailma inimestest oskab kirjutada või kui paljudel on kodus elekter? Küsimustele vastasid tudengid, õppejõud, ajakirjanikud ja šimpansid, viimastele olid kolm vastusevarianti banaanidele kirjutatud.
Tulemused olid hämmastavad. Küsimustele vastasid kõige õigemini šimpansid, kes olid, erinevalt inimestest, vastanud täiesti huupi. Järeldus oli lihtne: kui tulemused on oluliselt kehvemad kui juhuvalik, vastavad inimesed valesti väga kindlatel põhjustel, mitte kogemata.
Mängu ilu
Arvamusfestivalil oli meie soov lihtne: näidata, et maailmas läheb elu suures plaanis järjest paremaks, kuigi igapäevast meediapilti vaadates see nii ei tundu. Aga kuidas seda teha kaasavalt, et igaüks tunneks üllatust ja rõõmu, mida tundsime meie ise esimest korda sama mängu läbi tehes?
Laste õppimise puhul kehtib reegel: kuulates jääb kogu infost meelde 10%, vaadates 30% ja ise läbi tehes 80%. Niisiis otsustasime, et lihtsalt kuulajaks ei jää keegi, peale küsimuse ärakuulamist sai igaüks „jalgadega hääletada” ehk jalutas vastusevariandi juurde, mis oli tema arvates õige. Moodustunud grupis toimus väike arutelu ning lõpuks avaldas mängujuht õige vastuse ning kommenteeris natukene selle tagamaid.
Juba peale paari küsimust tekkis osalejates hasart ja mida edasi, seda tulisemaks läksid arutelud, seda rohkem kasutati eelmistest vastustest saadud infot ja arvati ära õigeid vastuseid. Ilma pika seletuseta sai selgeks mängu loogika: maailmas läheb elu paremaks, ebavõrdsus väheneb ja edusammude eeldus ei pea olema rikkus.
Kogukond on tark
Mängu järel võis iga osaleja valida Maailmakohvikus teema, mida väiksemas ringis edasi arutleda, nt naiste õigused maailmas, rohepesu, meedia roll või teavitustegevused. Mängu käigus oli tekkinud soov arutleda ja gruppides osaleti aktiivselt.
Kohviku formaati kiitis ka üks osalejatest: „Lõpuks ometi saan mina ka rääkida. Olen siin terve päeva kuulanud ja nii väga tahaks mõtteid jagada.“ Meil oli jällegi hea meel, et saime tõstatatud teemadele tagasisidet ja uusi ideid, millega järgneva aasta jooksul edasi töötada.
Kes Arvamusfestivalil meie alale ei sattunud, saab mängu läbi teha siin. Viktoriini lõpus on pikem selgitus põhjuste kohta, miks inimesed esimese hooga enamasti valesti vastavad.