Vabaühenduste liidu juhataja Maris Jõgeva kirjutab, kuidas ta kodanikuna vajab osalemiseks piisavat hingamis- ja tegutsemisruumi, mis aga ei tähenda, et teda ja teisi kodanikuaktiviste peaks piltlikult öeldes päris õue saatma.
Rahvusvaheline Mittetulundusõiguse Keskus on alates 2012. aastast tuvastanud kõigi maailma valitsuste seast 70, kes on pidanud õigustatuks kodanikuruumi piiramist – neis riikides on viie aasta jooksul kehtestatud kokku 120 seadust või muus vormis regulatsiooni, mis on muutnud keerulisemaks mõtete vabalt väljendamise, organisatsioonide loomise ja nendes tegutsemise, kodanikualgatuse toetamise või avalike protestide korraldamise.
Lisaks jagub näiteid kampaaniatest, millega valitsejad kodanikke ja nende ühiskonda sekkumist halvustavad, näidates vabakonda tegelikust pisema ja kasutumana. See pole nii üksnes Venezuelas, Turkmenistaanis või Vietnamis, vana hea demokraatia kants Euroopa tunnistab samuti kodanikuruumi kitsenemist ning Poola ja Ungari valitsused ei ole siingi ainsad, kes kodanikuvabadusi piirama kipuvad. Eksperdid räägivad paradigma muutusest: kui varem mõtestati kodanikuühiskonda kui ühiskonna olemust, siis viimase 20 aasta jooksul on hakatud kodanikuühiskonnast rääkima üha enam kui millestki väljaspool riiki, kus inimestel on omad eesmärgid ja prioriteedid, mis ei pruugi riigi omadega kokku sobituda.
Vabadus on hingamiseruum. Kodanikuühiskond vajab kasvuks ja arenemiseks just seda ruumi, ruumi iseenda vajaduste väljendamiseks, teistega arupidamiseks, vastutuse võtmiseks, organiseerumiseks ja tegutsemiseks. Sellises ruumis inimene ei kapseldu, vaid on kohal, võtab osa ja teeb teistega koos ära selle, mis aitab elamise paremaks muuta. Kes ei tahaks sellises riigis elada?
Natuke hirmutav on aga paradoks, et kui ühelt poolt on suures osas maailmast olemas teadmine, et kogukond ja riik on tugevad, kui prioriteedid kokku lepitud, sihid selged ja osalistel rõõm koostööst, siis teisalt leiab aina enam näiteid sellest, kuis kodanik oma vabadusejanuga ruumi ei mahu. Euroopa vabaühendused nendivad, et ega neid olegi otseselt valitsemisest päris kõrvale jäetud – küsitakse arvamusi, tihti enamatki, kui keegi end kurssi viia või vastata jõuab. Korraldatakse küsitlusi ning lubatakse referendumeid. Puudu jääb aga inimlikest kõnelustest ja kokkulepetest, lahenduste otsimisest ja arvamustega arvestamisest. Ka Eesti aktivistid võivad rääkida lõputult lugusid vaid formaalseks jäänud kaasamisest, tühjast tunnustamisest ning sisulise arutelu vältimisest, mis pikapeale tekitabki pitsitava tunde, justkui õhku ei ole, kuigi repressiooni ega piirangute üle ka kaevata ei saa.
Kodanikuühiskonda riigist eristades ununeb osa ühiskonnast piltlikult justkui ukse taha, kust teda saab küll aeg-ajalt aknast piiluda, vahel tuppa kutsuda ja siis tagasi õue peletada, kui ta töömeetodid või sõnad liiga tülikaks muutuvad. Otsustamise ja tegutsemise juures oled sel juhul võõras, kellel on viisakas käituda külalislahke kutsuja reeglite järgi.
Ometigi ei ole kodanikuühiskond asi iseeneses, vaid mõtlemis- ja tegutsemisviis, mis võiks olla samaväärselt omane nii neile, kes valitsejapositsioonil, kui neile, kes muid rolle täites riigi või laiemalt ühiskonna heaks töötavad. Jutt ühiskondlikust sidususest ja sotsiaalsest kaasatusest, ärakuulamisest ja igaühega arvestamisest muutub aga jamaks koheselt, kui see on vaid jutt ning kõnelejal ei ole tegelikku huvi ei kuulata, arvestada ega koostööd teha. Kui demokraatia on hävinemas, nagu kurjemad kriitikud ennustavad, on muutuse kõige suuremaks taganttõukajaks sellele eestkõnelejad, kes väärtustest rääkides neid samas millekski ei pea, tõsiselt ei võta või siis endale kasulikult väänavad.
Hea uudis on, et Euroopas on äärmuslike poliitikute esiletõus üldjuhul motiveerinud paljusid muidu vaikselt nokitsema jäänud aktiviste tegutsema. USAIDi iga-aastane vabaühenduste elujõulisuse indeks kirjeldab, et kuigi ka Ida- ja Kesk-Euroopas on märgata kodanikuruum ahenemist, on mitmetes riikides kodanikuliikumised märgatavalt kasvanud ning suudavad inimesi mobiliseerida.
Kodanikuruumi kaitsmiseks ongi lihtsamaid valikuid kaks: ise kirglikumalt ja kaasavamalt tegutseda, teiseks lakkamatult väärarusaamisi selgitada. Esimene tähendab oma ruumi eest seismist ja ise selle juurde loomist. Narratiivi vabaühendustest ja vabakonnast, sellest mis kasu on aktiivsest osalemisest, saavad vaid vabaühendused ise muuta ning on üsna kindel, et seni, kuni tegutseda peidus ja omaette, ei tea keegi, mis kasu sinust olla võib. Nii ei astuta ka su kaitseks välja. Kui võrgustikud saavad aga piisavalt tugevaks ja rohkemaid inimesi ning nende soove ühendavaks, on see raviplaaniks kasvava populismi ning poliitiliste institutsioonide arrogantsi või ka usaldamatuse vastu.
Teiseks väärarusaamad. Demokraatia ei tähenda tingimata enamuse tahet, vaid enamuse valitud suunda võttes valitsemist, kus erinevate gruppide vajadustega arvestatakse. Sõltumatu kohtu mõte on tagada, et ohtlikult võimukad valitsused peavad kinni demokraatlikuks valitsemiseks kokkulepitust. Inimõigused ei ole üksikute privileeg, vaid vajalikud iga inimese väärikuse hoidmiseks. Ja kaasamine ei ole igav protseduur, vaid vajalik paremateks otsusteks.
On analüütikuid, kes ütlevad, et kodanikuvabaduste piiride katsetamine on osa loomulikust poliitilisest tsüklist ning uskudes inimeste tarkusesse, sirgeseljalisusesse ja nooremate põlvkondade oskustesse probleemid lahenevad. Aga seni lihtsalt kõrvale taanduda ei näi ka jätkusuutliku käitumisena, oodates, et küllap järgmised põlvkonnad me pidamata jäänud võitluse lõpuni veavad.
Arutelu teemal “Kuidas seista vastu populismile ja äärmuslusele?” toimub Euroopa alal 12. augustil kell 18. Osalevad Soome 11. president Tarja Halonen, Mikko Fritze (Saksamaa), piiskop Philippe Jourdan (Prantsusmaa) ja tõlkija Hendrik Lindepuu (Eesti-Poola). Juttu juhib Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Keit Kasemets.
Tegemist on Eesti vabaühenduste liidu ja ERRi koostöös ilmuva artiklite sarjaga, mis juhatab sisse Paides 11.-12. augustil toimuva .