Ei mingit poliitkorrektsust ega võltsvagadust – just selliste sõnadega tervitas “Maale elama” liikumise eestvedaja Ivika Nõgel tallinlasi laupäevasel “Maale elama” messil Telliskivi loomelinnakus. Et Arvamusfestival oli maaelu positiivses valguses tutvustaval messil esindatud, vaatame järgi, milles seisneb kahe esmapilgul üsnagi erineva ettevõtmise koostöö ja ühisosa.
“Kuna suvel käisime “Maale elama” tiimiga esmakordselt Paide Arvamusfestivalil, siis see inspireeris võtma Arvamusfestivali formaadi sel aastal messi programmi,” ütles “Maale elama” eestvedaja Ivika Nõgel. Traditsiooniliselt on igal aastal messil olnud intellektuaalne osa – kui siiani olid need olnud seminarivormis, siis tänavu võeti kasutusele aruteluformaat ning sellega kaasnev hea arutelutava. “Sel aastal tundsime, et teemakäsitlused peaks olema rohkem arutlevad ja võimaldama ka publikul kaasa rääkida,” sõnas Nõgel.
Nageli sõnul ei ole “Maale elama” eesmärk pelgalt maal elamist promoda, vaid näidata seda sellisena, nagu see päriselt on. “Kolmveerand [aruteludel osalevatest] ekspertidest on “uusmaakad”, kes on isiklikult linnast maale kolimise läbi teinud. Samas on messi korraldajad igal aastal esinema kutsunud ka skeptilisema vaatega inimesi. “Maaelu ei sobi kõigile ja seetõttu on hea tulemus ka see, kui mõni jätab vale otsuse tegemata,” tõdes Nagel.
Et anda Arvamusfestivali fännidele aimu, milline üks hea maaelu puudutav arutelu olema peab, võtame kokku “Maale elama” messi esimese arutelu.
Kus on väiksem jalajälg – maal või linnas?
Rohelisest eluviisist rääkides ei saa üle ega ümber ökoloogilisest jalajäljest ehk sellest, kuidas inimeste elustiil mõjutab maakera jätkusuutlikkust. SpeakSmart arutelu moderaator Kai Klandorf uuris ekspertidelt, milline on nende meelest roheline eluviis. MTÜ Mauri Põliskodud eestvedaja Paul Nurme sõnul tuleb olla teadlik keskkonna vajadustest, sest selleta on puhtasse keskkonda sobitumine väljakutse. “Kuidas luua keskkond, kus kolme põlvkonna pärast saab öelda: teate, meil on kõik hästi? See on teema, mis on väga oluline,” sõnas Nurme.
“Me kasvatame peale uue põlvkonna, kelle jaoks see [roheline eluviis] on osa elust,” ütles Mihkel Kangur, Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent. Kangur on säästva arengu temaatikaga kokku puutunud üle kümne aasta ning leiab, et rohelise mõtteviisi juurutamisel on suur roll koolil. Ka Nurme sõnul on oluline lapsi juba kooliajal teadlikult tarbima õpetada. “See, mis toimub põhikoolis ja gümnaasiumis, hakkab pikemas perspektiivis kujundama seda, milliseks elu meil muutub,” tõdes Kangur.
Kolmanda eksperdina osales arutelul Riinu Lepa, ökokogukonna Väike Jalajälg eestvedaja. Tema sõnul on oluline mõista, et keegi meist ei ole teistest parem ja kellegi vajadused ei ole teiste omadest olulisemad. “Roheline mõtteviis saab toimida siis, kui inimesed omavahel suudavad koostööd teha,” ütles Lepa. “Efekti loob koostöö ja ühistegemine.”
Nii Nurme, Kangur kui Lepa arvavad aga kirjutaja jaoks veidi üllatuslikult, et globaalses mõttes on inimeste elamine suurtes linnades parem kui elamine maal – nimelt on linnas elades inimese ökoloogiline jalajälg väiksem. Kui inimene ei taha ega oska võtta vastutust oma käitumise ees, siis linnades on olemas struktuurid, mis seda tema eest teevad. Samas aga pole Eesti kontekstis linna- ja maaelu erinevus väga suur ning mõlemas võivad jalajälgede kontrastid ulatuda ekstreemsusteni. “Viimsi on ju ka maa, milline on sealsete elanike jalajälg, millest nad enamuse kulutavad teel Tallinna kesklinna?” küsis Kangur ning lisas, et kõik on suhteline – nii linnas kui maal elades on võimalik jalajälg väikseks, aga ka tohutult suureks ajada.
Rääkides eestlaste keskkonnateadlikkusest oleme me tohutult rohelised inimesed: me tunneme Euroopa keskmisest enam taimi ja loomi ning teame üldiselt palju rohkem keskkonna kohta. See-eest oleme me keskkonnakäitumise poolest Euroopa viimaste seas. “Keskmiselt oleme suhteliselt ignorantne rahvas, sest meid on õnnistatud maailma ühe parima elukeskkonnaga. Me seetõttu ei märka keskkonnaprobleeme,” sõnas Kangur. Seetõttu on Lepa sõnul keskkonnateadlikel inimestel olla teistele eeskujuks, näiteks luua ka linnakogukondades keskkonda väärtustavaid ettevõtmisi. Samas ei ole muutused kiired. “Võib ju panna inimest talukaupa ostma, aga kui ta sellest aru ei saa, on see muutus ainult ajutine. Püsivate muutuste jaoks läheb aega,” tõdes Lepa. Ka Nurme arvates on siin oluline roll eeskujul. “Kui meil on positiiseid eeskujusid, kus nähakse, et teistmoodi on võimalik, siis teadlikkus tõuseb,” sõnas Nurme. Seega on oluline inimesi innustada oma valikute üle mõtlema, ja seda juba üksikisiku tasandil. Mida teadlikumad me oleme, seda suuremad on muutused.