Festivali teise päeva hommik turgutas lisaks kehale ka vaimu. Esimesi ärkajaid, kes soovisid ennast sõnaroki teiseks ja viimaseks vaatuseks õigesti häälestada (või kes tahtsid end lihtsalt hommikupäikeses sirutada), tervitas Mäealal virgutav joogatund.
Paide nagu magaks alles. Maja maja haaval tuleb Vallimägi lähemale, tänavad on tühjad ja vaikus paitab kõrvu. Linn on festivali ootel. Ei kusagilt ilmub nähtavale pikk sihvakas naisterahvas, kes otsivalt ringi vaatab, joogamatt kaenlas. Selge, ma polegi ainus, kes unest võitu on saanud ning keha ja vaimu kirgastamise hommiku eesmärgiks võtnud.
Enda üllatuseks leian Mäeala nõlvalt varase tunni kohta päris palju inimesi, nii paarkümmend. Ja kõik need inimesed on juba alustanud. Hiilin seltskonnale ligi, haaran mati ja üritan endale kohta leida. Juhendaja kutsub mind enda juurde, esimesse ritta. Arvestades oma kokkupuudet joogaga või õigemini selle puudumist, suundun siiski kõige taha teiste varju.
Hetk on sulnis. Ainsateks helideks on puulehtede sahin, mis keskendumise käigus merekohinat meenutama hakkab ning mahe hääl, mis kehaväänamiseks instruktsioone annab. Mõtlen, et juba mõne tunni pärast jõuab siia tuhandeid inimesi, kes kõik seda mõnusat, inspireerivat ja võiks isegi öelda, et ravivat olustikku nautima tulevad. Päike soojendab oma augustikuiste sõbralike kiirtega.
Üks asend teise järel. Eelmise päeva rammestus asendub voolava energiaga ning mõte puhkab. Jooga eesmärk on leida endas õnneallikas. Mõtlesin, et igiomase õnneni jõuavad need, kes juba pikemalt selle kunstiga tegelenud on, kuid ma eksisin. Viimase päikese asendi ajal valdas mind ääretu tänutunne. Ma olin tänulik, et mul on võimalus siin ja praegu olla. Ja teha. Ma olin tänulik, et minu ümber on kõik Need Inimesed – need, kes olid eile, kes on täna ja kes tulevad homme. Ma olin tänulik, et ümberringi on nii palju headust, lahkust ja teineteise mõistmist.
Arvamusfestivalil on mõnus!