Küllap olid Narva [eel]arvamusfestivali korraldajad Ilmataadiga tõsised vestlused maha pidanud, sest nii kõrvetavalt eredat päikest kui tol päeval, ei olnud sel kevadel Eestis vist paistnudki. Kuid lisaks ilmale – mis alati tundub olevat oluline faktor ja soojenduseks hea jututeema – jääb Narva eelfestival osalejatele meelde oma mõnusa segakeelsuse ja julgete mõttevahetustega.
„Olen üllatunud, kui äge see ruum siin on, sest ma pole selles lossipargis varem ühtegi üritust näinud. Need kaks asja – Arvamusfestival ja lossipark – lihtsalt väga hästi sobisid kokku,“ sõnas Aet Kiisla, üks eelfestivali korraldajatest.
Tõepoolest, laupäeval Peetri väljakule jõudes polnud mingit kahtlustki selles, mis Narvas toimub: Arvamusfestivali suur helesinine A-täht paistis kutsuvalt Hermani kindluse esisest pargist. Lähemale jõudes tervitavad tuttavad kirjud võrkkiiged, naeratavad asised inimesed ja nii mõnigi leheveergudelt või telepildist tuttav nägu.
Kuid et ilm oli suurepärane ning osalistel alal mõnus pesitseda, oligi sõnarokkimine muretu ja lihtne. Kus siis veel kui mitte Arvamusfestivalil on tunni aja sees võimalik mõtteid vahetada nii Ilmar Raagi kui ka Artemi Troitskiga? Või siis arutleda telemaastiku vanameistrite Ainar Ruussaare ja Janek Lutsuga uue venekeelse telekanali, ETV+ üle? Või hoopiski mõlgutada koos Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liivaga mõtteid, millised on argumenteerimise parimad stiilinäited?
Tõestatud sai seegi, et festivali saab pidada ükskõik millises keeles. Kui Arvamusfestival läheb külla linna, kus enamasti suheldakse vene keeles, siis selles keeles arutlemegi – lihtne! Nii juhtuski ka Narvas, kus arutelude põhiseisukohad tõlgiti vastavalt vajadusele kas eesti või vene keelde. Vanematele inimestele polnud see ilmselt probleem ja andiski ehk hea võimaluse oskusi lihvida. Noorematele osalistele oli see väljakutse paras pähkel pureda. Kuid hea treening sellegi poolest – kui kõigest ka aru ei saanud, hakkasid mõtted siiski liikuma. Millal näiteks sina viimati tundsid, et tahaks nii-ii väga sõna sekka öelda, kuid ei oska peas toimuvat kõneks vormida?
Taolised olukorrad panevad mõtlema, kui palju või vähe me ise igapäevaselt arvestame sellega, et vestluspartner meiega sama taustsüsteemi jagaks; ning kui palju või vähe me selle eelduse eest hoolitseme. See meenutab, et suhtluse aluseks on vaja jagatud väärtusi ja teineteisest lugupidamist. Arvamusfestivali meeskond tahaks, et tekiks ühine arusaam; et astutaks välja igapäevastest eelarvamustest ja hirmudest ning julgetaks neutraalsel pinnal mängida täiesti uute ideedega. Jääb vaid loota, et iga osaline need lihtsad tõed ka muudesse ettevõtmistesse kaasaks.
„Mulle meeldisid need arutelud, kus polnud juures tõlget, oli mõnusam kuulata ja arutelu justkui voolas. Positiivne üllatus oli ka see, kui palju sain aru vene keelest. Ja ka see, kui palju inimesed kaasa rääkisid – arutelud läksid käima! Eestlastega tavaliselt nii ei ole. Isegi siis, kui inimestel oli teistsugune arvamus, öeldi see siin välja. Arvan, et siin võiks edaspidigi väga hästi sel festivalil minna,“ leidis festivalil osalenud fotograaf Tauno Tõhk.
Seega, aitäh, Narva, et meid oma koduhoovis vastu võtsid ja mõtteruumi sisse lubasid. Meil on teineteiselt nii mõndagi õppida, hoiame siis pöidlaid pihus, et me seda päikselist laupäeva silmist ja südamest ei laseks. Taaskohtumiseni! Увидимся!
[eel]arvamusfestivali haridusalal kõneldust saad lugeda siin ning inforuumi teemadel peetud vestlustest ülevaate siit. Stiilinäite festivali lõpus koostatud tuleviku Eesti loost leiad aga siit.