Ühelt poolt tõuseb maailmas aina enam fookusesse nn kodanikuteadus, mis annab inimestele võimaluse nii teadusetegemist paremini mõista kui ka sellesse panustada, näiteks andmeid kogudes. Sellises protsessis osalemine aitab teadusetegemist ja teadusliku info olemust paremini mõista. Teiselt poolt näib, et määr, mil inimesed suvalistel alustel kokku pandud infokildudest tekkinud väärarusaamu omaks võtavad ja levitavad, ei erine aegadest, mil ligipääs tõesele infole oli palju piiratum. Kiire massikommunikatsiooni ajastul, nagu ka erinevate globaalprobleemide ajastul peaks aga kaasamõtlemine ja -tegutsemine põhinema teaduspõhistel, mitte väärmõistelistel arusaamadel. Mida teadus teab mõtlemise arengust ja kas oleks tark see teadmine laiemasse arutellu kaasata? Miks on ikkagi nii tavapärane, et kaldume kiirelt ja järeldustevabalt müüte üles noppima? Millist rolli mängivad selles protsessis inimeste endi eelnevad teadmised-uskumused ja muud omadused? Kas inimesi saaks toetada selles, et nad oleksid rahulolematumad iseenda kiirelt leitud järeldustega? On teada ka, et ka haritud inimene võib mis tahes valdkonnas, milles ta ise kõrvuni sees ei ole, valeinfot uskuma jääda või kogemuspõhiseid, ent vääraid hinnanguid loopida. Arutelu väärarusaamade ja -mõistete kujunemisest lahkavad eri valdkondade eksperdid, kes püüavad leida viise, kuidas väärarusaamade kujunemist võimalikult realistlikult, kas või iseenda peal, näitlikustada.