Kümned maailma riigid on asunud otsima lahendusi väärinfo ja desinformatsiooni vohamisele inforuumis (eriti veebis), üritades seda ühel või teisel moel reguleerida. Lähematest näidetest võib tuua Prantsusmaa infomanipulatsioonide vastase seaduse ja mööndustega ka Saksamaa vihakõnevastase seaduse. Mõlema puhul on aga kritiseeritud, et need piiravad ülemäära inimeste põhiõigusi. Kuidas tagada, et väärinfovastane võitlus, mis on kahtlemata vajalik, ei rikuks ebaproportsionaalselt sõnavabadust ja teisi põhiõigusi? Milliseid (seadusandlikke) võimalusi inforuumi korrastamiseks sisu reguleerimise kõrval veel on? COVID-19 pandeemia alguses muutsid suured veebiplatvormid pea üleöö oma poliitikat mitte olla "tõekuulutajad", nagu nad seda ise varem sõnastanud olid. Platvormide kiiret reaktsiooni väärinfo laialdasele levikule – või infodeemiale, nagu WHO seda COVID-19 pandeemia tuules kutsuma hakkas – ning tõese info levitamist on kiidetud ja põhjusega. Samal ajal tekitab see hulgaliselt küsimusi läbipaistvuse, vastutuse, andmekaitse ja sõnavabaduse kohta, sest erinevalt riikidest, kelle eriolukorrad on ajutised ja seadusega sätestatud, ei anna veebiplatvormid oma toimetuslikest otsustest, ajutistest erireeglitest ja teistest kasutajaid mõjutavatest sammudest kellelegi aru.