Vihjeandmist ei peeta Eestis soositud nähtuseks. Inimestele, kes julgevad ebaõigluse või pettuste kohta sõna võtta, saab tavaliselt osaks avalikkuse või, mis veelgi hullem, kolleegide, sõprade ja pereliikmete kriitika. Siiski peaks vihjeandjate kaitse seadusandliku raamistiku puudumine muutuma 2021. aasta lõpuks, kui Eesti õigusaktidesse võetakse üle ELi direktiiv liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta. Direktiiviga kehtestatakse konkreetsed normid, kuidas nii ettevõtted kui ka avaliku sektori asutused peavad tagama vihjeandja konfidentsiaalsuse ja kaitse survemeetmete eest. Korruptsiooni ennetamiseks nii avalikus kui ka erasektoris on oluline julgustada töötajaid rikkumistest teavitama ja kaitsta neid siis, kui nad seda teevad. Vihjeandjate kaitse on üldsuse huvide kaitsmiseks ning avatud organisatsioonikultuuri edendamiseks väga oluline. Organisatsioonis toimepandavate rikkumiste esimesed tunnistajad ongi tihtipeale töötajad. Teabe kiire edastamine võib aidata avastada rikkumisi, mis kahjustavad organisatsiooni mainet ja finantse, ning kaitsta inimesi kahju või isegi surma eest. Siiski jääb küsimus – kas seadusel on võime mõjutada ühiskondlikku suhtumist paremuse poole? Mida teevad ettevõtted ja asutused juba praegu vihjeandjate kaitsmiseks ja mida tuleks teha veel paremini?