Eesti ülikoolides on hoogustunud neoliberaalsest ideoloogiast kantud protsessid: teaduse suurenev projektipõhisus, ülikoolide üha hierarhilisem juhtimine, teadustulemuste mõõtmine, tenuurisüsteemide rakendamine, rahvusvahelistumine ja tehnikaalade eelistamine riiklikus teadusrahastuses. Neid protsesse soodustab riigi teadusraha nappus, mille tõttu teadlased konkureerivad väheste ressursside pärast. Need arengud kujundavad ümber teadustöö olemust ja funktsioone ning süvendavad ebavõrdsust teaduses. Akadeemilised lõhed võivad olla soolised, etnilised, erialade ja teadusasutuste vahelised. Need lõhed vormivad ka teaduse sisu, kujundades arusaamu sellest, milline teadus on väärtuslik ja milline teisejärguline. Arutame, mida kujutavad endast ja kuidas väljenduvad akadeemilised lõhed Eesti teaduses, millised tagajärjed on neil teadlastele ja teadusele, mida saaks ette võtta lõhede vähendamiseks ja kes peaks seda tegema.