Üks ajakirjanik ütles rahvusringhäälingu raadiosaates, et vahel jääb mulje, et kohtunik vaatab aknast välja, näeb kajakaid lendamas ja mõtleb, et otsustaks täna nii. Teine ajakirjanik andis teada, et tema hinnangul teevad kohtunikud aeg-ajalt otsuseid trotsist. Aga missuguste küsimustega kohtunik tegelikult igapäevaselt põrkub? Arutelu eesmärk on selgitada ja lahti rääkida, miks ei saa õigusriigis kõik kohtuotsused avalikkusele meeldida ehk et kohtuniku töö ei ole valik musta ja valge vahel. Arutame, missuguste avalikuse ootusega kohus igapäevaselt kokku puutub ja küsime, mida lõpuks tahetakse: kas kiiret või põhjalikku menetlust; avatud või kinnist menetlust; ranget seadusest lähtumist või talupojamõistuse rakendamist; valitavat kohtunikku või töökoha kaotusest sõltumatut kohtunikku; inimest või pühakut? Kas palju süüdimõistmisi on automaatselt hea? Kas kolm astet on inimesele võimalus või lõputu solgutamine? Kas kohtunik peab lähtuma üksnes konkreetsetest asjaoludest või mõtlema laiemalt avalikkuse ootusele? Aga mida teha siis, kui seadus ütleb üht, aga taustateadmine teist?